Esimene lugu: Tüdruk nõela ja õhupalliga

Järgmine kirjatükk on sündinud mitu aastat tagasi masenduse, otsustamatuse ja Bens Brother laulu "Let Me In" koosluses. Sain sellest laulust inspiratsiooni  kirjatükis mõnede sümboolsete asjade tekkeks, kui ka teatud tunnete tundmiseks. Valisin esimeseks postituseks "Tüdruk nõela ja õhupalliga" sellepärast, et igakord kui silman kusagil punast õhupalli, kerkib see lugu taas sügavast talveunest mu teadvusesse. Eks igaüks saab sellest loost omamoodi aru ja iga tõlgendus on tegelikult õige. Algselt mõtlesin seda lugu natuke toimetada ja ümber kirjutada, kuid leidsin siis, et nii on just hea. Head lugemist!

Mu käes oli nõel ja täispuhutud punane õhupall. Seisin ja kõik oli korras. Korras kuni hetkeni, mil õhupall hakkas paisuma. Mul oli kaks võimalust, mis mõlemad tundusid ühtmoodi hirmutavad - lasta pallil paisuda, kuni sellesse ei mahu enam osakestki õhku, ja lasta sel pauguga puruneda või lõpetada see fiasko ühe nõelatorkega. Ma kõhklesin. Ma ei suutnud otsustada. Pall aina kasvas ja kasvas. Mulle hakkas juba tunduma, et igakorraga, mil see plastiline asjake endasse õhku ahmis, jäi minul seda järjest vähemaks. Üritasin pigistada õhupalli suud tihedamini kinni, et sinna enam väärtuslikku õhku ei kaoks, kuid asjata.

„Lase mind sisse või lase mind välja...“

Tundsin, kuidas aeg oli lõppemas, nii minu kui õhupalli jaoks. Õhk oli lõppemas, ent samas oli seda külluses - otse minu käes, palli sees.

Metalne külmus sõrmede vahel tuletas end meelde – nõel, võimalus ja terav meeldetuletus, et kõik võiks läbi olla ühe sekundiga. Üks torge ja hingamine muutuks kergemaks, taaskord iseenesest mõistetavaks. Ainult üks torge...

„Lase mind sisse või lase mind välja!“

Valu õhu ahmimisest aina valjenes. Sain aru, et õhku ei jagu kahele, ei saagi jaguda. Kuid ma ei tahtnud palli lõhkuda. Olin näinud liiga palju vaeva, et seda täis puhkuda. Selles oli minu higi ja vaev, osake MINU hingest. Kuidas saan lõhkuda osakest endast?

Õhk muutus veelgi hõredamaks, pall paisus aina suuremaks. Paanika hakkas vaikselt võimust võtma. Ei oleks tahtnud õhupuudusesse surra, seda enam, et kõik, mida vajasin hingamiseks, oli minu enda käes. Tundsin, kuidas pisarad hakkasid mu silmanurgast voolama. Mul oli endast kahju, sest ma ei tahtnud haihtuda. Ja mul oli pallist kahju, sest ma ei tahtnud seda lõhkuda. Ma ei tahtnud, et see pauguga tükkideks lendaks. Ime, et sellesse ikka veel õhku mahtus.

Hingasin viimast korda sisse. Nii sügavalt, et kui õhku oleks olnud külluses, poleks seda mu kopsudesse rohkem mahtunud. Venitasin nii pikalt kui suutsin, kuid juba minut hiljem hakkasin tundma uimasust. Mu keha hakkas lõtvuma ja põlved keha raskusele järgi andma.

 "Ma pean torkama KOHE," mõtlesin. Ma pidin seda tegema, enne kui liiga hilja. Lasin õhul vaikselt kopsudest välja vihiseda, sulgesin silmad ning olin valmis torkama. Kuid enne veel, kui nõel puudutas palli, lõtvusid mu lihased, õhupall libises mu sõrmede vahelt ning ma kukkusin...

Lebasin maas ning vaatasin aina kaugenevat palli.  Punane ring muutus väiksemaks ja väiksemaks, kuni järel oli ainult pisike täpp.

Kui vaid...mul oleks VEEL üks võimalus...

Surusin jahedat nõela sõrmede vahel ja torkasin... torkasin iseennast.

Paar päeva tagasi istusin trammis ja visualiseerisin oma unistuste elu, kui ühtäkki kargas pähe väga ammune lemmik muusikapala "Let Me In" Bens Brother'ilt. Kummaline, et just see lugu, sest mul ei olnud tavaks seda kuulata rõõmu tähistamiseks, vaid pigem abimehena aina süvenevasse masendusse langemisel. Aastaid tagasi kandis see pala just minu jaoks õiget sõnumit. Tunnet olukorrast, millest ei tundunud väljapääsu olevat. Otsisin kohe loo üles ja panin mängima, sest miks - miks just nüüd ja just see sama lugu? Kuulasin sõnu ja... seekord oli laulul hoopis teine tähendus.