Teine lugu: Minu Väike Mina. Ärkamine
Ma kaalusin tükk aega, et kas postitada see lugu või mitte, sest tegemist on taas aastatetaguse kirjatükiga. Pika vaagimise tulemusena jõudsin arusaamisele, et see on ju minu blogi ja ma teen ta täpselt sellise nagu ise tahan. Kutsun lugusid Minu Väikesest Minast hellitavalt triloogiaks, sest Minast kirjutasin kokku kolmel korral. Ei midagi suurt, ei midagi uhket. Kolm lihtsat väljendust hinge igatsusest. Neist esimene on Ärkamine. Head lugemist! Tundsin mõnusat sooajapaitust oma põsel, kellegi õrna puudutust näol. Ühtlane kerge hingamine reetis minu Väikese Mina, kes oli end mu kõrval küünarnukkidele toetudes sisse seadnud ning lükkas sõrmega juukseid mu näolt eemale. Naeratasin, kuid ei tahtnud veel silmi avada. Kogu tuba täitis hommikuhahetus. Ma ei pidanudki seda nägema, tundsin hellitavat valgust iga oma keharakuga. Mina aina silitas mu patjadele laotunud juukseid, alustades ettevaatliku paitusega otsaesiselt ja lõpetatades juuksalkude näppude vahel keerutamisega. Mina kallutas
