Teine lugu: Minu Väike Mina. Ärkamine

Ma kaalusin tükk aega, et kas postitada see lugu või mitte, sest tegemist on taas aastatetaguse kirjatükiga. Pika vaagimise tulemusena jõudsin arusaamisele, et see on ju minu blogi ja ma teen ta täpselt sellise nagu ise tahan. 

Kutsun lugusid Minu Väikesest Minast hellitavalt triloogiaks, sest Minast kirjutasin kokku kolmel korral. Ei midagi suurt, ei midagi uhket. Kolm lihtsat väljendust hinge igatsusest. Neist esimene on Ärkamine. 

Head lugemist!

Tundsin mõnusat sooajapaitust oma põsel, kellegi õrna puudutust näol. Ühtlane kerge hingamine reetis minu Väikese Mina, kes oli end mu kõrval küünarnukkidele toetudes sisse seadnud ning lükkas sõrmega juukseid mu näolt eemale. Naeratasin, kuid ei tahtnud veel silmi avada. Kogu tuba täitis hommikuhahetus. Ma ei pidanudki seda nägema, tundsin hellitavat valgust iga oma keharakuga. Mina aina silitas mu patjadele laotunud juukseid, alustades ettevaatliku paitusega otsaesiselt ja lõpetatades juuksalkude näppude vahel keerutamisega.

Mina kallutas end mulle lähemale ja pani oma nina minu oma vastu. Seda tehes tirts itsitas tasakesi. Mina teadis, et olen ärkvel. Tuba oli vaikne, nii vaikne, et kuulsin aknalaual karbis oleva käekella tiksumist. Avasin aeglaselt silmad ja jäin Minat lembelt silmitsema. Lapse silmavärv oli hommikupaistes muutunud sõstrakarvast pähklivärvi - soojaks ja sametiseks. Mina pilk oli nii puhas, mitte ühtegi kurba mõtet, mitte ühtegi ängistavat muret, ainsatki märki maailma õudustest ei peegeldunud sealt vastu. Ainult rõõm, heaolu, heldus ja siirus täitsid neid tõllarattaid. Tõstsin käe ja silitasin Mina tedretäpilis põski, toksasin sõrmeotsaga tema tedretäpilist nina. Mina punakad huuled vormusid naeruvineks.

„ Lesime veel natukene voodis," palusin Minat.

„Olgu, aga ainult natukene," torutas tüdruk näideldud tõsidusega huuli ja nihkus mulle lähemale, laotades ühe käe kergelt üle minu. Sulgesin taas silmad ja nautisin linade värskust, pehmeid patju ja tüdrukukest enda kõrval. Niimoodi me lamasime õndsalt seal voodis, mina ja Mina.

See lühike lugu võib pealtnäha tunduda lihtne ema ja tütre hetkena ühel tavalisel varahommikul, kuid kui lugeda ridade vahelt, võib lugeja märgata hoopis midagi muud. Kõnelust iseendaga? Igatsust millegi järele? Variante on palju ja iga tõlgendus on tegelikult õige. Täpselt see, kuidas lugu Sind kõnetab, ongi õige.